Zephyrus ja Flora: mütoloogiline lugu kevadromantikast

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Veebilehel Vana-Kreeka mütoloogia ... jumalad ja jumalannad usuti, et nad kontrollivad kõiki aspekte loodus Nende hulgas oli ka läänetuule õrn jumal Zephyrus ja lillede ja kevade jumalanna Flora.

    Müüdi kohaselt armusid need kaks ja nende loost sai aastaaegade muutumise ja saabumise sümbol. kevadel Selles artiklis süveneme sügavamalt Zephyruse ja Flora müüti, uurides nende armastusloo päritolu, nende suhte sümboolikat ja seda, kuidas see on mõjutanud kunsti ja kirjandust läbi ajaloo.

    Ole valmis, et viibida romantika, looduse ja mütoloogia maailmas!

    Zephyrus Falls Flora jaoks

    Zephyrus ja Flora. Vaata seda siit.

    Vana-Kreeka mütoloogias oli Zephyrus läänetuule jumal, kes oli tuntud oma õrna, rahustava tuule poolest. Teda kujutati sageli ilusate noorukite kujul, kellel olid tiivad seljas ja kes olid õrnad.

    Flora seevastu oli jumalanna lilled ja kevad, tuntud oma ilu ja graatsia poolest. Ühel päeval, kui Zephyrus puhus oma õrna tuulega läbi põldude, nägi ta Flora lillede vahel tantsimas ja oli kohe lummatud tema ilust.

    Salajane kurameerimine

    Zephyrus oli otsustanud Flora südame võita, kuid ta teadis, et peab olema ettevaatlik. Flora ei olnud kergesti vallatav ja ta ei tahtnud teda eemale peletada. Nii hakkas ta talle salaja kosima, saates talle lõhnavaid tuuled, mis kandsid tema armastatud lillede lõhna, ja puhudes õrnalt tema juukseid ja kleiti, kui ta põllul tantsis.

    Aja jooksul hakkas Flora üha enam ja enam märkama Zephyruse kohalolekut ja leidis, et teda tõmbavad tema õrnad, romantilised žestid. Zephyrus jätkas oma pehme tuule ja magusate lõhnadega tema ümber kosimist, kuni ta lõpuks nõustus tema armukeseks saama.

    Nende armastuse viljad

    Allikas

    Zephyruse ja Flora armastuslugu avaldas sügavat mõju neid ümbritsevale maailmale. Kui nad koos tantsisid ja laulsid, hakkasid lilled heledamalt õitsema ja linnud magusamalt laulma. Zephyruse õrn tuul kandis Flora lillede lõhna maailma igasse nurka, levitades rõõm ja ilu kuhu iganes see läks.

    Kuna nende armastus tugevnes, said Flora ja Zephyrus koos lapse, kauni poisi nimega Carpus, kellest sai puuviljajumal. Carpus oli nende sümboliks. armastus ja selle toodangut ning tema viljad olid väidetavalt kõige magusamad ja maitsvamad kogu maal.

    Müüdi alternatiivsed versioonid

    Zephyruse ja Flora müüdist on olemas mõned alternatiivsed versioonid, millest igaühel on omad keerdkäigud. Vaatleme mõnda neist lähemalt:

    1. Flora lükkab Zephyrus tagasi

    Veebilehel Ovidiuse Müüdi versioonis armub Zephyrus lillejumalanna Florasse ja palub teda oma pruudiks. Flora lükkab tema abieluettepaneku tagasi, mis ajab Zephyruse nii pahaseks, et ta läheb rüüstama ja hävitab kõik maailma lilled. Heastuseks loob ta uue lille, anemoni, mille ta kingib Florale oma armastuse sümboliks.

    2. Flora on röövitud

    Nonnose versioonis röövib Zephyrus Flora ja viib ta oma paleesse Traakias. Flora on uues keskkonnas õnnetu ja igatseb vabaks. Lõpuks õnnestub tal Zephyruse eest põgeneda ja naasta oma valdustesse. Lugu lõpeb õnnelikult, sest Flora leiab uue armastuse, läänetuule jumala Favoniuse.

    3. Flora on surelik

    William Morris, kuulus viktoriaanlik luuletaja ja kunstnik, kirjutas oma eeposesse oma versiooni sellest müüdist, Maine paradiis Morrise versioonis armub Zephyrus lillede jumalanna Flora asemel surelikku naisesse. Ta püüab teda kosida, kuid Flora ei ole tema ahvatlustest huvitatud. Zephyrus muutub meeleheiteliseks ja pöördub oma mure leevendamiseks jooma. Lõpuks sureb ta murtud südamesse ja Flora jääb tema lahkumist leinama.

    4. Teistes keskaegsetes versioonides

    Müüdi keskaegsetes versioonides kujutatakse Zephyrust ja Flora abikaasadena. Nad elavad koos kaunis aias, mis on täis lilli ja linde. Zephyrust nähakse heatahtliku tegelasena, kes toob kevadised tuuled, et aidata lilled õitseb, samal ajal kui Flora hoolitseb aia eest ja hoolitseb selle eest, et kõik oleks korras.

    Loo moraal

    Allikas

    Müüt Zephyruse ja Flora kohta võib tunduda romantiline lugu jumala armumisest ja looduse ilust, kuid see annab meile ka olulise õppetunni teiste piiride austamisest.

    Zephyrus, läänetuule jumal, on suurepärane näide sellest, mida ei tohi teha, kui on vaja kedagi, kellest oled huvitatud. Tema jõuline ja järjekindel käitumine Flora suhtes, isegi pärast tagasilükkamist, rõhutab, kui tähtis on austada kellegi otsust ja isiklikku ruumi.

    Flora seevastu näitab meile, kui oluline on jääda iseendale truuks ja mitte loobuda oma väärtustest kellegi teise soovide nimel. Ta jääb vankumatult oma lilledele, kelle eest ta hoolitseb, ja keeldub neid hülgamast isegi võluva Zephyruse pärast.

    Sisuliselt on müüt Zephyruse ja Flora kohta meeldetuletus, et tuleb austada teiste piire ja jääda endale truuks isegi kiusatuse korral.

    Müüdi pärand

    Allikas

    Müüt "Zephyrus ja Flora" on jätnud kultuurile püsiva mõju, inspireerides kunstiteoseid, kirjandust ja isegi teadust. Selle armastuse, looduse ja tagasilükkamise teemad on kunstnikke ja kirjanikke sajandeid kõnetanud, mille tulemusena on loetud lugude kujutamisi maalid , skulptuurid, luuletused ja romaanid.

    Müüt on mõjutanud ka teadust: praegu kasutatakse terminit "zefir" õrna tuule kirjeldamiseks ja õitsvate taimede perekond "Flora" on saanud oma nime selle järgi. jumalanna Loo kestev pärand on tunnistus selle aegumatutest teemadest ja püsivatest tegelastest.

    Kokkuvõtteks

    Müüt "Zephyrus ja Flora" on vastu pidanud aja katsumusele, paeludes publikut sajandeid oma armastuse, looduse ja tõrjumise teemadega. Loo pärand on inspireerinud kunsti- ja kirjandusteoseid ning mõjutanud ka teadust - see tõestab selle kestvat jõudu.

    See lugu tuletab meile meelde, kui tähtis on austada loodust, väärtustada oma lähedasi ja õppida tagasilükkamisest edasi liikuma. Selle ajatu sõnum kõnetab publikut ka tänapäeval, tuletades meile meelde müüdi ja inimliku kujutlusvõime kestvat jõudu.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.