Kaos - kreeka ürgjumalus

  • Jaga Seda
Stephen Reese

    Kreeka mütoloogias oli kaos iidne mõiste, mis tähendas lõpmatut pimedust, tühjust, kuristikku, kuristikku või avarat ruumi. Kaosel ei olnud mingit kindlat kuju ega vormi ja vanad kreeklased pidasid seda nii abstraktseks ideeks kui ka ürgseks jumaluseks. Erinevalt teistest jumalatest ja jumalannadest ei kummardanud kreeklased kunagi kaost. Kaos oli tuntud kui "müüdideta jumalus".

    Vaatleme lähemalt Kausi ja seda, kes see jumalus oli.

    Kaos kreeka traditsioonis

    Kreeklaste arvates oli kaos nii asukoht kui ka ürgne jumalus.

    • Kaos kui asukoht:

    Asukohana asus Kaos kas taeva ja maa vahelises ruumis või madalamas atmosfääris. Mõned kreeka luuletajad väitsid isegi, et see on lõhe taeva ja põrgu vahel, kus Titaanid pagendasid Zeus Sõltumata sellest, kus see asus, kirjeldasid kõik kreeka kirjanikud Kaussi kui räpast, pimedat, udust ja sünget kohta.

    • Kaos kui esimene jumalanna:

    Teistes kreeka müütides oli Kaos ürgne jumalus, kes eelnes kõigile teistele jumalatele ja jumalannadele. Selles kontekstis kirjeldati Kaost tavaliselt kui naissoost jumalust. See jumalus oli ema või vanaema. Erebes (pimedus), Nyx (öösel), Gaia (maa), Tartarus (allilma), Eros , Aither (valgus) ja Hemera (päev). Kõik peamised kreeka jumalad ja jumalannad arvati olevat sündinud jumalikust Kaosest.

    • Kaos kui elemendid:

    Hilisemates kreeka jutustustes ei olnud kaos ei jumalanna ega tühi tühjus, vaid ruum, mis sisaldas elementide sulandumist. Seda ruumi nimetati "algelemendiks" ja see sillutas teed kõigile elusolenditele. Mitmed kreeka kirjanikud viitasid sellele algelemendile kui orfiliste kosmoloogiate ürgsele mudale. Lisaks tõlgendasid kreeka filosoofid seda kaost kui algset alustalaelu ja tegelikkuse kohta.

    Kaos ja kreeka alkeemikud

    Kaos oli väga oluline mõiste iidses alkeemia praktikas ja oli filosoofiakivi põhielement. Kreeka alkeemikud kasutasid seda mõistet tühjuse ja mateeria tähistamiseks.

    Mitmed silmapaistvad alkeemikud, nagu Paracelsus ja Heinrich Khunrath, on kirjutanud tekste ja traktaate kaose mõistest, nimetades seda universumi kõige olulisemaks algelemendiks, millest kogu elu sai alguse. Ka alkeemik Martin Ruland noorem kasutas kaost universumi algse seisundi tähistamiseks, milles kõik algsed elemendid olid omavahel segunenud.

    Kaos erinevates kontekstides

    • Kaos ja kristlus

    Pärast kristluse saabumist hakkas mõiste "kaos" kaotama oma tähendust tühja tühjuse tähenduses ja selle asemel hakati seda seostama korrastatusega. Moosese raamatus kasutatakse kaost, et viidata pimedale ja segasele universumile, mis oli enne jumala poolt taevas ja maa loomist. Kristliku uskumuse kohaselt tõi jumal korrastatuse ja stabiilsuse universumisse, mis oli segane ja korrastamata. See jutustusmuutis kaose käsitlust.

    • Kaos saksa traditsioonides

    Kaose mõiste on tuntud ka kui Chaosampf saksa traditsioonides. Chaosampf viitab võitlusele jumala ja koletise vahel, mida tavaliselt esindab draakon või madu Chaosampfi idee põhineb loomismüüdil, kus Jumal võitleb segaduse ja korrastatuse koletisega, et luua stabiilne ja korrapärane universum.

    • Kaos ja Hawaii traditsioonid

    Hawaii folkloori kohaselt elasid ja õitsesid kolm kõige kõrgemat jumalust universumi kaose ja pimeduse sees. See tähendab, et need jumalannad olid olemas juba ammustest aegadest peale. See võimas kolmik purustas lõpuks tühjuse ja lõi päikese, tähed, taeva ja maa.

    Kaos tänapäeval

    Kaos on tänapäeva mütoloogia- ja religiooniõpetuses kasutatud universumi algse seisundi tähistamiseks enne seda, kui jumal lõi taeva ja maa. See kaose mõiste pärineb rooma luuletajalt Ovidiuselt, kes määratles seda kui midagi vormivaba ja korrastamata.

    Sõna Chaos, mis tähendab segadust, on tänapäeval kasutusel alles moodsa inglise keele tekkimise ajal.

    Lühidalt

    Kuigi kreeka mõistel "kaos" on erinevates kultuurides ja traditsioonides mitmeid tähendusi, on see üldiselt tunnustatud kui kõigi eluvormide päritolu. Hoolimata sellest, et selle mõiste kohta ei ole palju teavet, on see jätkuvalt ihaldatud idee, mida uurida ja uurida.

    Stephen Reese on ajaloolane, kes on spetsialiseerunud sümbolitele ja mütoloogiale. Ta on sellel teemal kirjutanud mitmeid raamatuid ning tema töid on avaldatud ajakirjades ja ajakirjades üle maailma. Londonis sündinud ja üles kasvanud Stephenil oli alati armastus ajaloo vastu. Lapsena veetis ta tunde iidseid tekste uurides ja vanu varemeid uurides. See viis ta karjäärile ajaloouurija alal. Stepheni võlu sümbolite ja mütoloogia vastu tuleneb tema veendumusest, et need on inimkultuuri alus. Ta usub, et neid müüte ja legende mõistes saame paremini mõista iseennast ja oma maailma.