Ristimist peetakse üheks kõige varasemaks ja levinumaks kristlikuks riituseks. Kuigi idee ei pärine kristlusest, on seda läbi sajandite praktiseerinud peaaegu kõik suuremad kristlikud konfessioonid. Kristluse sees on selle tähenduse ja praktika kohta mitmeid erinevaid seisukohti. Samuti on mitmeid sümboleid, mis tähistavad ristimist.

Mida sümboliseerib ristimine?

Sajandite jooksul on erinevad kristlaste konfessioonid mõistnud ristimise tähendust erinevalt. Siiski on olemas mõned ühised punktid, milles enamik kristlasi nõustub. Need punktid on sageli aluseks oikumeenilisele partnerlusele.

• Surm ja ülestõusmine - Üks levinumaid lauseid, mida ristimisrituaali ajal öeldakse, on midagi sarnast: "maetud koos Kristusega ristimises, üles äratatud uues elus käima". Ristimise sümboolikat nähakse sageli rituaalse puhastuse või pattude pesuna. Me näeme, et mõned rühmad näevad seda osana tähendusest. Kuid sügavamal tasandil samastab ristimine ristitavaga Jeesuse surma, matmise ja ülestõusmisega.Kristus pattude andeksandmiseks.

• Trinitaarne teoloogia - Jeesuse juhiste kohaselt sisaldavad ristimistseremooniad tavaliselt fraasi "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel". Seda lisamist mõistetakse kui vaikivat nõusolekut ajaloolise õigeusu trinitaarse usuga.

• Liikmelisus - Ristimise all mõistetakse ka riitust, millega inimene saab Kristuse ihu ehk teisisõnu kiriku liikmeks. See tähendab, et inimene on liitunud kristlaste kogukonnaga nii oma kohalikus koguduses kui ka laiema kristliku ühenduse osana.

Ristimise sümbolid

Ristimise tähistamiseks kasutatakse mitmeid olulisi sümboleid, millest paljud mängivad ristimisrituaali ajal olulist rolli.

- Ristimisvesi

Ristimisvesi on üks peamisi ristimise sümboleid. See on üks kiriku sakramentidest ja seda kujutatakse kui ühte kõige olulisemat elementi, et pühitseda uus kristliku kiriku liige.

Paljud usuvad, et kui inimene ei ole sündinud veest ja vaimust, ei saa ta siseneda Jumala Kuningriiki. Ristimisvesi tähistab inimese pattude ärapesemist. Seega, kui inimene on ristitud, muutub ta puhtaks.

Kellegi ristimine veega võib hõlmata inimese osalist või täielikku vee alla uputamist, et sümboliseerida Jeesuse teekonna etappe - elu, surma ja ülestõusmist. Kui inimene on uputatud, samastub tema keha Kristuse surmaga. Kui ta tõuseb ristimisveest, samastub ta Kristuse ülestõusmisega. Ristimisvee alla uputamine tähendab, et inimene ei ole enam elus, etpatu võim.

- Rist

The cross on ristimise ajal alati kasutatav sümbol. Ristimärgi tegemine ristitava, eriti laste üle, toimub selleks, et kutsuda Jumala kaitset ja võimaldada ristitaval siseneda kristliku kiriku ihusse.

Ristimärgi joonistamine inimese otsaesisele sümboliseerib, et hing on märgitud Issanda omandiks ja et ükski teine jõud ei saa nõuda selle hinge võimu. Kui kristlased teevad ristimärgi joonistamise liigutuse, uuendavad nad ristimislubadusi, mis on saatana ja kõigi jumalavallatute jõudude hülgamine.

Rist on loomulikult Kristuse ristilöömise sümbol, mille peal ta risti löödi ja ohverdati inimkonna pattude kustutamiseks. Sajandite jooksul sai ristist kristluse põhiline sümbol.

- Ristimisrõivas

Ristimisrõivas on teatud tüüpi riietus, mida kannavad ristitavad. Rõivas peegeldab, et vastristunu saab uueks inimeseks, kes on täielikult pattudest puhastatud ja valmis Jumalat vastu võtma.

Ristitavad kannavad ristimisriietust kas rituaali alguses või pärast veest väljumist. Rüü sümboliseerib, et inimene on nüüd riietatud Kristusega ja ta on uuesti sündinud.

- Ristimiskannus

Ristimisfont on kiriku element, mida kasutatakse ristimisel ja mis võib olla erineva kujundusega, sõltuvalt kirikust. Need fonte võivad olla kuni 1,5 meetri pikkused ja need võivad olla kas väga eklektilised või minimalistlikud, väikesed fonte ilma suurema ornamendita.

Ristimisvannid võivad olla suured basseinid, millesse inimene võib täielikult sukelduda, või väiksemad vannid, mida preester kasutab ristimisvee piserdamiseks või valamiseks inimese pea kohale.

Mõned on kaheksakülgsed, mis sümboliseerivad kaheksa ristimispäeva, või kolmekülgsed, mis sümboliseerivad Püha Kolmainsust - Isa, Poega ja Püha Vaimu.

Varem paigutati ristimisalused eraldi ruumi, mis oli eemal ülejäänud kirikust, kuid tänapäeval on need alused sageli paigutatud kiriku sissepääsu juurde või silmapaistvasse kohta, et neile oleks lihtne ligi pääseda.

- Õli

Ristimisõli on iidne Püha Vaimu sümbol. Seda kasutatakse Püha Vaimu tähistamiseks mitte ainult ristimise ajal, vaid ka muudel usulistel kogunemistel. Kui imikut ristitakse, võidetakse teda õliga, mis sümboliseerib Püha Vaimu ja inimese ühinemist.

Ristimisõli tugevdab võetava saatust, et ta pöörduks eemale kurjast, kiusatusest ja patust. Preester või piiskop õnnistab õli ja võidab inimese püha õliga, kutsudes Kristuse päästet.

Ida-ortodoksias on tavaline kasutada puhast oliiviõli, mida preestrid õnnistavad kolm korda enne ristimisalusele panemist.

- Küünal

Ristimisküünal või ristimisküünal on üks tähtsamaid ristimise sümboleid, sest see sümboliseerib Jeesust Kristust, maailma valgust ja tema võitu surma üle. Küünal on ka elu ja valguse sümbol, ilma milleta ei eksisteeriks midagi maa peal. See on loomise ja elujõu sümbol ning esindab kristliku usu püsivust.

- Tuvi

Kristluses on tuvi Püha Vaimu sümbol. Piiblis on mainitud, et kui Johannes ristis Jeesust, laskus Püha Vaim Jeesuse peale tuvina. Sellest tulenevalt sai tuvi Püha Vaimu sümboliks ja kõik, keda ristitakse, saavad selle vaimu ristimise kaudu.

- Leek

Leeki seostatakse tavaliselt Püha Vaimuga, mis tuleb taevast alla tulekeeltena nelipüha ajal. Kui vesi sümboliseerib vaimu puhtust ja puhastumist, siis tuli sümboliseerib Püha Vaimu muutumist ristitavale inimesele.

- Merekarp

Rannakarbid on seotud ristimistega, sest neid kasutatakse mõnikord selleks, et valada vett ristitava üle. Jutustus räägib, et Püha Jaakobus kasutas Hispaanias oma pöördunute ristimiseks merekarbi, sest tal ei olnud midagi muud käepärast, mida ta oleks saanud kasutada abivahendina.

Ka merekarbid on Neitsi Maarja sümbolid. Mõnel kujutisel on merekarbid kujutatud nii, et ne sisaldavad kolme veetilka, mis viitavad Pühale Kolmainsusele.

- Chi-rho

Chi-Rho on üks vanimaid kristlikke piktogramme ja seda kirjutatakse sageli esemetele, mis on seotud ristimisega ja mida kasutatakse ristimise ajal. Kreeka keeles on täht chi on seotud ingliskeelsete tähtedega CH ja Rho on samaväärne tähega R Kui need tähed kokku panna, siis CHR on kreekakeelse sõna "Kristus" kaks esimest tähte. Seda monogrammi kasutatakse Kristuse tähistamiseks. Chi-rho kirjutatakse ristimise ajal kasutatavatele ristimiselementidele, et sümboliseerida, et inimene on ristitud Jeesuse nimele.

- Kala

Kala on üks vanimaid kristlikke sümboleid, mis tuleneb osaliselt sellest, et Jeesus oli "inimeste kalur" ja sümboliseerib püha imet, kus Jeesus paljundas leiba ja kala, et toita usklikke. Kala sümboliseerib ka esimest sööki, mida Kristus pärast ülestõusmist võttis. Kala sümbol on tuntud ka kui Ichthys ja seda kasutati Rooma kristlaste tagakiusamise ajal kuiviis kaaskristlaste tuvastamiseks.

Üldiselt arvatakse, et kala esindab ristitud inimest. Seevastu kalade kogum kujutab kogu kristlikku kogukonda, mis on kogunenud võrku, mis kaitseb neid. Võrk on kristlik kirik, mis hoiab rühma koos.

Kala sümboliseerib uut elu, mida inimene saab ristimise ajal. Kui need kolm kala asetada järjekorda, kujutavad ja sümboliseerivad nad Püha Kolmainsust.

Ristimise päritolu

Kristliku ristimise päritolu pärineb Jeesuse eluteest, mis on kirjas sünoptilistes evangeeliumides (Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumides). Neis kirjutistes on juttu sellest, kuidas Jeesus ristiti Ristija Johannese poolt Jordani jões. Ka Johannese evangeelium viitab sellele sündmusele.

Asjaolu, et Jeesust ristis tema vanem nõbu, on tõendiks, et ristimine ei pärine kristlusest. Kuigi on ebaselge, millises ulatuses ristimist 1. sajandi heebrealaste seas praktiseeriti, on ilmne, et paljud tulid sellest osa võtma. Ristimine ei olnud ainuüksi Jeesuse ja tema järgijate puhul.

Ristimise kui kristliku rituaali päritolu on kirjas ka Jeesuse elu ja õpetuse evangeeliumides. Johannese evangeeliumis on kirjas, et Jeesus ristis neid rahvahulki, kes talle Juudamaal järgnesid. Oma viimastes juhistes oma järgijatele on kirjas, et Jeesus ütles: "Seepärast minge ja tehke kõik rahvad jüngriteks, ristides neid Isa ja Poja ja Püha nime.Vaim..." (Matteuse 28:19)

Ristimise varajane ajalugu

Varaseimad Jeesuse järgijate kirjeldused näitavad, et ristimine oli osa esimestest pöördumistest sündivasse religiooni enne, kui seda tunnustati isegi rohkemaks kui väike judaismi sekti (Apostlite teod 2:41).

Vanas kirjas nimega Didache (60-80 pKr.), mida enamik teadlasi peab kõige varasemaks kristlikuks kirjaks peale Piibli, antakse juhiseid, kuidas ristida uuskursuslasi.

Ristimise viisid

Kristlased kasutavad kolme erinevat ristimisviisi.

• Affusiooni praktiseeritakse, valades vett üle initsiatiivi saanud isiku pea.

• Aspersioon on vee pritsimine pähe, mis on tavaline imikute ristimisel.

• Sukeldumine on praktika, mille käigus osaleja sukeldub vette. Mõnikord eristatakse sukeldumist sukeldumisest, kui sukeldumist harjutatakse nii, et kastutakse osaliselt vette ja seejärel kastetakse pea, nii et kogu keha ei sukeldu täielikult.

Ristimise tähendus

Tänapäeval on konfessioonide seas väga erinevaid tähendusi. Siin on kokkuvõte mõnede tuntumate rühmade uskumustest.

• Rooma-katoliiklane - Rooma-katoliikluses on ristimine üks kiriku sakramentidest, mis võimaldab inimesel saada teisi sakramente. See on päästmiseks vajalik ja enamasti peab seda läbi viima preester või diakon. Ristimise vajalikkus päästmiseks viis juba 2. sajandist alates imikute ristimise praktikani. Õpetus pärispatust, eriti nagu seda õpetas Püha Augustinus aastal5. sajandil, edendas seda tava veelgi, sest iga inimene sündis patuna. Ristimine on vajalik, et see pärispatt oleks puhastatud.

• Ida õigeusklikud - Idamaade traditsioonis on ristimine kiriku määrus ja lunastuse algatamise akt, mis on mõeldud pattude andeksandmiseks. Selle tulemuseks on üleloomulik muutus ristitavas. Ristimise viis on sukeldumine ja nad praktiseerivad väikelaste ristimist. 16. sajandi protestantlik reformatsioon avas ukse paljudele uutele uskumustele seoses ristimise riitusega.

• Luterlik - Kuigi Martin Luther alustas protestantlikku reformatsiooni, ei olnud see seotud ristimise praktikaga ja tema teoloogia ei kaldunud kunagi kaugele katoliiklikust arusaamast. Tänapäeval tunnustavad luterlased ristimist sukeldumise, piserdamise ja valamise teel. Seda mõistetakse kui kirikukogudusse astumise viisi ja selle kaudu saab inimene pattude andeksandmise, mille tulemuseks on pääste. Nad praktiseerivad lapseristimistristimine.

• Presbüterlaste - Presbüteri kirikud tunnustavad kõiki nelja ristimisviisi ja praktiseerivad imikaristimist. Seda mõistetakse kiriku sakramendina ja armu vahendina. Selle kaudu pitsatatakse inimesele lubadus uuestisünni ja pattude andeksandmise kohta. See on ka kirikusse vastuvõtmise viis. See on nähtav märk sisemisest muutusest.

• Anglikaani ja metodisti - Kuna metodism kasvas välja anglikaani kirikust, siis on neil rituaaliga seotud uskumused endiselt suuresti samad. Seda mõistetakse kui sisemise uuenemise välist kinnitust. Ristimine puhastab patust, annab uue elu läbi uuestisünni ja toob inimese kiriku liikmeks. Kõik need rühmad praktiseerivad valamist ja uputamist. Metodistid rõhutavad sisemist muutust, mis ongitoimunud, ja praktiseerida ka piserdamist koos teiste režiimidega.

• Baptist - Baptistide traditsiooni võib jälgida ühe varaseima reformatsioonist lähtuva rühma, anabaptistide juurde, kes said oma nime sellepärast, et nad lükkasid tagasi katoliku kiriku ristimise. Baptistide jaoks on riitus mõistetud kui tseremoniaalne väljendus oma juba teostunud päästest ja avalik tunnistus usust Kristusesse. Nad praktiseerivad sukeldumist ainult kreeka keele määratluse järgi.sõna, mis on tõlgitud ristimiseks. Nad lükkavad tagasi väikelaste ristimise. Enamik kogukonnakirikuid ja mittekonfessionaalseid kirikuid järgib sarnaseid uskumusi ja tavasid.

Lühidalt

Ristimine on üks kõige kauem kestnud ja järjepidevalt praktiseeritud riitus kristluses. See on toonud kaasa palju erinevusi sümboolika ja tähenduse osas erinevate konfessioonide vahel, kuid siiski on ühiseid usupunkte, mille ümber kristlased kogu maailmas ühinevad.