Tänapäeva maailmas on jooga tuntud oma füüsilise ja füsioloogilise kasu poolest. Kuid sellel vähese koormusega tegevusel on ka pikk ajalugu, mis näib ulatuvat tagasi kuni 5000 aasta taha. Jätka lugemist, et saada rohkem teada jooga iidsest päritolust, sellega seotud religioossetest ja filosoofilistest kontseptsioonidest ning selle arengust läbi aegade.

Jooga iidne päritolu

Ajaloolised tõendid näitavad, et joogat praktiseeriti esmakordselt Indus-Sarasvati tsivilisatsiooni, tuntud ka kui Harappani tsivilisatsioon , mis õitses Induse orus (tänapäeva Loode-Indias) millalgi 3500-3000 eKr. See algas tõenäoliselt kontemplatsiooniharjutusena, mida harrastati meele kergendamiseks.

Siiski on raske teada, kuidas joogat sel perioodil tajuti, peamiselt seetõttu, et keegi ei ole veel avastanud võtit, kuidas mõista Indus-Sarasvati rahva keelt. Seega jäävad nende kirjalikud andmed meie jaoks ka tänapäeval mõistatuseks.

Pashupati pitsat. PD.

Võib-olla parim vihje, mis ajaloolastel oli sellest varasest perioodist seoses jooga praktiseerimisega, on Pashupati pitseril olev kujutis. Pashupati pitser (2350-2000 eKr) on Indus-Sarasvati rahva valmistatud steatiitpitser, millel on kujutatud istuv kolmekujulist inimest, sarviline mees (või jumalus), kes näib rahulikult mediteerivat pühvli ja tiigri vahel. Mõne teadlase jaoks võib see näiliselt vaevata kontroll, mida pitseri keskne kuju avaldab teda ümbritsevate metsloomade üle, olla võimu sümbol et rahustatud meel hoiab üle südame metsikute kirgede.

Pärast seda, kui Indus-Sarasvati tsivilisatsioonist oli saanud oma kõrghetkel suurim tsivilisatsioon antiikmaailmas, hakkas see millalgi 1750 eKr langema, kuni ta hääbus. Selle hääbumise põhjused on teadlaste seas siiani vaieldavad. Jooga siiski ei kadunud, sest selle praktika pärandus hoopis indoarjalastele, nomaadiliste rahvaste rühmale, kes olid algselt päritKaukaasiast ning saabusid ja asusid Põhja-Indias elama umbes 1500 eKr.

Vedalik mõju pre-klassilises joogas

Indoarjalastel oli rikkalik suuline traditsioon, mis oli täis religioosseid laule, mantraid ja rituaale, mida anti sajandeid põlvest põlve edasi, kuni need lõpuks kirjutati üles kuskil 1500-1200 eKr. Selle säilitamise tulemusena sündis rida pühasid tekste, mida tuntakse Vedade nime all.

See on vanimas veedas, Rig-Vedas, kus sõna "jooga" esmakordselt registreeritud. Seda kasutati mõnede pikkajuukseliste askeetlike rändurite meditatsioonipraktikate kirjeldamiseks, kes rändasid läbi India iidsetel aegadel. Ometi olid traditsioonide kohaselt just brahmanid (veda preestrid) ja rišid (müstilised nägijad) need, kes tegelikult hakkasid joogat arendama ja täiustama, koguperiood, mis kestis 15. sajandist kuni 5. sajandini eKr.

Nende tarkade jaoks läks jooga atraktiivsus kaugemale võimalusest saavutada rahulikum meeleseisund. Nad leidsid, et see praktika võib aidata inimesel jõuda ka jumaliku juurde tema sees; ego/isiku loobumise või rituaalse ohverdamise kaudu.

5. sajandi keskpaigast kuni 2. sajandini eKr dokumenteerisid brahmanid oma religioossed kogemused ja ideed ka pühakirjade kogumikus, mida tuntakse Upanishadidena. Mõne teadlase jaoks on Upanishadid katse organiseerida Vedades sisalduvad vaimsed teadmised. Kuid traditsiooniliselt on ka erinevate veedapõhiste religioonide praktikud näinud Upanishadeid kui ridapraktilised õpetused, mis on koostatud peamiselt selleks, et inimesed teaksid, kuidas integreerida selle religioosse traditsiooni põhielemendid oma ellu.

Upanishade on vähemalt 200, mis hõlmavad mitmesuguseid religioosseid teemasid, kuid ainult 11 neist peetakse "peamisteks" Upanishadideks. Ja nende tekstide hulgas on Yogatattva Upanishad eriti oluline joogapraktikute (või "joogide") jaoks, sest selles käsitletakse keha valitsemise tähtsust kui vahendit vaimse vabanemise saavutamiseks.

See Upanishad puudutab ka ühte korduvat, kuid samas olulist teemat veedalikus traditsioonis: arusaama, et inimesed ei ole mitte nende keha või mõistus, vaid nende hing, mida tuntakse kõige paremini kui "Atman". Atman on ehtne, igavene ja muutumatu, samas kui mateeria on ajutine ja muutumisele alluv. Veelgi enam, just inimeste samastamine mateeriaga viib lõppkokkuvõttes ekslikureaalsuse tajumine.

Sel perioodil leiti ka, et on olemas vähemalt neli liiki joogat. Need on järgmised:

• Mantra jooga : Praktika, mille keskmes on mantrate laulmine.
• Laya Jooga : Praktika, mis keskendub teadvuse lahustamisele meditatsiooni kaudu.
• Hatha jooga : Praktika, mis paneb rõhku kehalisele aktiivsusele
• Raja jooga : Kombinatsioon kõigist eelnevatest joogatüüpidest.

Kõiki neid õpetusi arendas ja korraldas lõpuks edasi joogi tark Patanjali.

Patanjali ja klassikalise jooga areng

Ikka veel bestseller. Vaata seda siin.

Selle eelklassilises etapis praktiseeriti joogat mitme erineva traditsiooni järgi, mis arenesid samaaegselt, kuid ei olnud rangelt võttes süsteemselt organiseeritud. Kuid see muutus 1. ja 5. sajandil pKr, kui hinduistlik tark Patanjali kirjutas esimese süstemaatilise ettekande joogast, mille tulemuseks oli 196 tekstist koosnev kogumik, mis on kõige paremini tuntud kui "Joogasuutrad" (või "Jooga").Aforismid").

Patanjali jooga süstematiseerimine oli sügavalt mõjutatud Samkhya filosoofiast, mis eeldab primaarse dualismi olemasolu, mis koosneb Prakritist (aine) ja Purusha'st (igavene vaim).

Järelikult olid need kaks elementi algselt eraldi, kuid Purusha hakkas mingil hetkel oma arengus ekslikult samastuma Prakriti mõne aspektiga. Samamoodi läbib Patanjali nägemuse kohaselt ka inimene sellise võõrandumisprotsessi, mis lõpuks viib kannatusteni. Jooga püüab aga seda dünaamikat ümber pöörata, andes inimestele võimalusejätavad järk-järgult maha illusiooni "iseendast võrdsest ainest", et nad saaksid taas siseneda oma algsesse puhta teadvuse seisundisse.

Patanjali Ashtanga jooga (Kaheksa-liikmeline jooga) jaotas jooga praktika kaheksaks etapiks, millest igaühe peab joogi omandama, et saavutada Samadhi (valgustumine). Need etapid on järgmised:

1. Yama (vaoshoitus): Eetiline ettevalmistus, mis hõlmab õppimist, kuidas kontrollida impulssi teisi inimesi kahjustada. Selles etapis on oluline hoiduda valetamisest, ahnusest, himust ja varastamisest.
2. Niyama (distsipliin): Keskendudes samuti indiviidi eetilisele ettevalmistusele, peab joogi selle etapi jooksul harjutama end harjutama oma keha regulaarset puhastamist (puhtust); olema rahul oma materiaalse olukorraga; omama askeetlikku eluviisi; pidevalt õppima vaimse vabanemisega seotud metafüüsikat; ja süvendama oma pühendumist jumalale.
3. Asana (iste): See etapp koosneb reast harjutustest ja kehaasenditest, mille eesmärk on parandada õpipoisi füüsilist seisundit. Asana eesmärk on anda joogapraktikule rohkem paindlikkust ja jõudu. Selles etapis peaks joogi omandama ka võime hoida õpitud asendeid pikema aja jooksul.
4. Pranayama (hingamise kontroll): See etapp on samuti seotud inimese füüsilise ettevalmistusega ja koosneb mitmetest hingamisharjutustest, mille eesmärk on viia joogi täieliku lõdvestumise seisundisse. Pranayama hõlbustab ka hingamise stabiliseerimist, mis omakorda võimaldab praktiseerijal vältida korduvaid mõtteid või füüsilise ebamugavustundeid, mis häirivad tema meelt.
5. Pratyahara (meelte tagasivõtmine): Selles etapis harjutatakse võimet tõmmata oma meelte tähelepanu nii objektidelt kui ka muudelt välistelt stiimulitelt. Pratyahara ei tähenda silmade sulgemist reaalsuse ees, vaid hoopis oma meelteprotsesside teadlikku sulgemist meelte maailmale, et joogi saaks hakata lähenema oma sisemisele, vaimsele maailmale.
6. Dharana (meele keskendumine): Selle faasi kaudu peab joogi harjutama oskust fikseerida oma meelekäik pikemaks ajaks ühele kindlale sisemisele seisundile, kujutisele või kehaosale. Näiteks võib meelekäik fikseerida mantra, jumaluse kujutise või oma nina tipu peale. Dharana aitab meelel vältida ühest mõttest teise rändamist, parandades sellega praktiseerija keskendumisvõimet.
7. Dhyana (kontsentreeritud meditatsioon): Minnes edasi meele ettevalmistamisse, peab joogi selles etapis harjutama omamoodi eelarvamustevaba meditatsiooni, keskendudes oma meelega ühele fikseeritud objektile. Dhyana kaudu vabaneb meel oma ettemääratud ideedest, võimaldades praktiseerijal aktiivselt tegeleda oma fookusega.
8. Samadhi (täielik enesekogumine): See on kõrgeim keskendumise seisund, mida inimene võib saavutada. Samadhi kaudu voolab mediteerija teadvuse voog vabalt temast selle fookuse objektile. Samuti arvatakse, et selle staadiumi saavutamisel saab joogi ligipääsu ka reaalsuse kõrgemale ja puhtamale vormile.

Hinduismi kohaselt võimaldab samadhi omandamine (ja sellega kaasnev valgustatuse saavutamine) inimesel saavutada mokša, st vaimne vabanemine surma ja taassünni tsüklist (samsara), milles enamik hingi on lõksus.

Tänapäeval põhineb enamik olemasolevaid joogakoole oma õpetuses Patanjali nägemusel klassikalisest joogast. Kuid läänemaailmas on enamik joogakoole valdavalt huvitatud jooga füüsilistest aspektidest.

Kuidas jõudis jooga läänemaailma?

Jooga jõudis läänemaailma esmakordselt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse vahel, kui mõned Euroopasse ja USA-sse rännanud indiaani targad hakkasid selle iidse praktika uudiseid levitama.

Ajaloolased väidavad sageli, et kõik sai alguse joogi Swami Vivekananda loengusarjast, mille ta pidas 1893. aastal Chicagos Maailma Religiooni Parlamendis joogapraktika ja selle kasulikkuse kohta. Seal võtsid Vivekanada loengud ja sellele järgnenud demonstratsioonid lääne kuulajad vastu aukartuse ja suure huviga.

Läände jõudnud jooga oli siiski vanemate joogatraditsioonide lihtsustatud versioon, kus rõhk oli asetatud asanatele (kehahoiakutele). See seletaks, miks lääne üldsuse jaoks on jooga enamasti füüsiline praktika. Sellise lihtsustamise viisid läbi mõned tuntud joogameistrid nagu Shri Yogendraji ja Swami Vivekananda ise.

Laiemale publikule avanes võimalus selle praktikaga lähemalt tutvuda, kui 20. sajandi esimesel poolel hakati USAs avama joogakoole. Nende asutuste seas on üks kõige enam meeldejäävamaid Indra Devi poolt 1947. aastal Hollywoodis asutatud joogastuudio. Seal tervitas joogi erinevaid tolleaegseid filmistaare, nagu Greta Garbo, Robert Ryan ja GloriaSwanson, kui tema õpilased.

Raamat Jooga: surematus ja vabadus , mille avaldas 1954. aastal kuulus religiooniajaloolane Mircea Eliade, aitas samuti muuta jooga religioosset ja filosoofilist sisu lääne intellektuaalidele kättesaadavamaks, kes peagi mõistsid, et joogatraditsioonid kujutavad endast huvitavat vastukaalu ajastu kapitalistlikele mõttevooludele.

Millised on jooga harrastamise eelised?

Lisaks sellele, et jooga aitab inimestel häälestuda oma sisemisele vaimsele maailmale, on tal ka muid (käegakatsutavamaid) eeliseid, eriti mis puudutab füüsilise ja vaimse tervise parandamist. Need on mõned eelised, millest võid kasu saada, kui otsustad joogaga alustada:

• Jooga võib aidata reguleerida vererõhku, mis omakorda vähendab südameinfarkti riski
• Jooga aitab parandada keha paindlikkust, tasakaalu ja tugevust
• Joogaga seotud hingamisharjutused võivad parandada hingamissüsteemi funktsioone
• Jooga harrastamine võib vähendada ka stressi
• Jooga võib aidata vähendada liigesepõletikku ja paistes lihaseid
• Jooga harrastamine võimaldab meelel keskenduda pikema aja jooksul ülesannetele
• Jooga võib aidata vähendada ärevust
• Jooga harrastamine võib oluliselt parandada ka kehaasendeid
• Jooga võib aidata parandada uneharjumusi

Kokkuvõtteks

Joogal on ilmselgelt olnud pikk ajalugu, mille jooksul see on arenenud. Siin on lühike kokkuvõte eespool käsitletud põhipunktidest:

• Joogat harrastati esimest korda Induse-Sarasvati tsivilisatsioonis Induse orus (Loode-India) umbes 3500-3000 eKr. vahel.
• Selles varajases etapis peeti joogat tõenäoliselt kontemplatsiooniharjutuseks.
• Pärast Indus-Sarasvati tsivilisatsiooni lõppu, umbes 1750 eKr, pärandasid indoarjalased joogapraktika.
• Seejärel järgnes umbes kümme sajandit (15.-5. sajand) kestnud arenguprotsess, mille käigus joogapraktika muutus religioosse ja filosoofilise sisuga.
• Selle rikkaliku traditsiooni korraldas hiljem hinduistlik tark Patanjali, kes esitas mingil ajal 2. ja 5. sajandist pKr. süstematiseeritud joogaversiooni, mida tuntakse Ashtanga jooga (kaheksajalgne jooga) nime all.
• Patanjali nägemus väidab, et joogas on kaheksa etappi, millest igaühe peab praktiseerija kõigepealt omandama, et saavutada valgustatus ja vaimne vabanemine.
• Alates 19. sajandi lõpust tõid mõned joogameistrid läänemaailma sisse jooga lihtsustatud versiooni.

Tänapäeval on jooga jätkuvalt populaarne kogu maailmas ja seda kiidetakse selle füüsilise ja vaimse kasu eest.